Noémi Győri & Maksim Štšura • Lossimuusika
Pühapäev, 16. november 2025 kell 18 Kadrioru loss / Kadrioru kunstimuuseum
LOSSIMUUSIKA
Noémi Győri - flööt (Ungari)
Maksim Štšura - klaver
Kava:
Arvo Pärt (s. 1935)
"Estländler" sooloflöödile (2006)
Claude Debussy (1862-1918)
"L’après-midi d’un faune" ("Fauni pärastlõuna") flöödile ja klaverile (1894)
Jules Mouquet (1867-1946)
Sonaat flöödile ja klaverile "La flûte de Pan" op 15
Allegro giocoso
Adagio
Allegro molto vivace
Arvo Pärt
Partiita klaverile op 2 (1958)
Toccatina (attacca)
Fughetta
Larghetto (attacca)
Ostinato
Max Meyer-Olbersleben (1850-1927)
"Fantaisie-Sonate" flöödile ja klaverile op 17
Lebhaft
Ständchen
Bacchanale
Franz Doppler (1821-1883)
“Fantasie Pastorale Hongroise” („Ungari pastoraalne fantaasia“) flöödile ja klaverile op 26
Kontserti toetab Liszti Instituut - Ungari Kultuuri Keskus Tallinn
Sarnaselt Arvo Pärdi teosega „Für Anna Maria“ on sooloflöödipala „Estländler“ loomine tõuke saanud ühe lapse palvest saada endale esitamiseks lugu. Teos valmis helilooja vanema poja Immanueli algkooliaegsele flööti õppivale klassiõele Fraukele sünnipäevaks. Viimistletuma ja ka keerukamana leidis teos oma lõpliku kuju 2006. aastal seoses kirjastuse Universal Edition (UE) sooloflöödikogumiku „Flute Project“ (2007) väljaandmisega. Kogumiku initsiaatoriks olid neli flötisti neljast mainekast orkestritest (Concergebouw Orchestra, Chicago Symphony Orchestra, Berlin Philharmonic Orchestra ja Tokyo Philharmonic Orchestra) ning koostöös UEga telliti sooloflööditeosed viielt heliloojalt. Versioon sooloviiulile valmis 2009. aastal UE samalaadse viiulikogumiku tarbeks.
Teos on pealkirja ja ¾ taktimõõdus tantsulise karakteri saanud austria rahvatantsu lendleri (ländler) järgi, kuid pealkirja sõnademänguga annab helilooja viite oma sünnimaale Eestile ('Estländer' – sks eestimaalane) ning eesti rahvatoonis meloodiaga muudab teose eesti tantsuks.
Konservatooriumi esimesel õppeaastal loodud Partiita (1958) kuulub koos kahe sonatiiniga kõige varasemate kontsertteoste hulka Pärdi loomenimekirjas. Nende oopustega jõudis noor helilooja laiema publiku ette, seda eelkõige tänu tunnustatud pianisti prof Bruno Lukile, kes andis Pärdi muusikale kõrge hinnangu neid oma repertuaari võttes ning kellele on kõik kolm klaveriteost pühendatud.
Prantsuse helilooja Claude Debussy (1862-1918) on tuntud kui esimesene impressionist muusikas, kuigi ta ise ei olnud selle tiitliga nõus. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üks mõjukamaid heliloojaid sündis lihtsas ja väheste kultuuriliste seostega perekonnas. Kuid noormees näitas üles erakordset muusikalist andekust ja temast sai juba 10-aastasena kuulsa Conservatoire de Paris´ õpilane. Teda huvitas eelkõige kompositsioon ja heliloomingu uued teerajad. Küpse ja isikupärase helikeele väljatöötamiseks kulus palju aastaid ja Dabussy oli peaaegu 40-aastane, kui saavutas 1902. aastal ooperiga Pelléas et Mélisande rahvusvahelise kuulsuse. Tema orkestriteoste hulka kuuluvad näiteks Prélude à l'après-midi d'un faune (1894), Nocturnes (1897–1899) ja Images (1905–1912), mis valmisid suurel määral reaktsioonina Wagneri ja saksa muusikatraditsiooni vastu. Ta pidas klassikalist sümfooniat iganenuks ja otsis alternatiivi oma "sümfoonilistes visandites" La mer (1903–1905). Elu lõpuaastatel keskendus ta kammermuusikale, luues kuuest kavandatud sonaadist kolm erinevatele ansamblitele.
Debussy sai mõjutusi vene ja Kaug-Ida muusikast ning Chopini loomingust. Ta arendas välja oma harmoonia- ja orkestrivärvide stiili, mida algul naeruvääristati ja pilgati, et siis hiljem innukalt matkida ja imetleda. Debussy teosed on mõjutanud Béla Bartókit, Igor Stravinskit, George Gershwini, Olivier Messiaeni ning jazzpianisti ja heliloojat Bill Evansit.
Jules Mouquet (1867-1946) õppis Pariisi konservatooriumis Théodore Dubois' ja Xavier Leroux' juures. Ta oli edukas kompositsioonikonkurssidel, võites 1896. aastal kantaadiga „Mélusine“ maineka Prix de Rome, 1905 Prix Trémont ja 1907 Prix Chartier. Mouquet sai 1913. aastal Pariisi konservatooriumi harmooniaprofessoriks ja õpetas seal 14 aastat. Üks tema silmapaistvamaid õpilasi oli Léo-Pol Morin. Mouquet'i peamised mõjutajad olid hilisromantismi ja impressionistlikud heliloojad.
1906. aastal loodud ja antiikmütoloogial põhinev Sonaat op 15 „La Flûte de Pan“ on üks tema tuntumaid teoseid.
Max Meyer-Olbersleben (1850-1927) oli saksa helilooja ja pianist. Ta õppis Weimari orkestrikoolis Carl Müllerhartungi ja Franz Liszti ning Müncheni konservatooriumis Josef Rheinbergeri, Franz Wüllneri ja Peter Corneliuse käe all. Pärast kooli lõpetamist sai temast Weimari klaveri- ja teooriaprofessor. Hiljem oli ta kontrapunkti ja kompositsiooni professor Baieri Riiklikus Muusikakonservatooriumis Würzburgis ning sai selle direktoriks aastatel 1907–1920. Märkimisväärsed õpilased olid Adolf Sandberger, Heinrich Steinbeck, Bernard Homola ja Marc Roland. Lisaks oli ta Würzburgi vürst-piiskopi õukonnakapellmeister. Meyer-Olberleben sai tuntuks eelkõige laulude ja kooriteoste loojana.
Albert Franz Doppler (1821-1883) oli flöödivirtuoos ja helilooja, keda tuntakse peamiselt flööditeoste poolest. Helilooja eluajal olid populaarsed ka tema ooperid ja balletimuusika. 1870. aastal loodud “Fantasie Pastorale Hongroise” op 26 on üks enim esitatud Doppleri teoseid, mis võlub tundlike ungaripäraste meloodiate ja sillerdavalt virtuoosse flöödipartiiga.
Noémi Győri omandab Londoni Kuninglikus Muusikakõrgkoolis (Royal Academy of Music) Philip Loubseri Sihtasutuse toetusel doktorikraadi. Ta debüteeris Carnegie Hallis 2011. aasta oktoobris, võites Alexander & Buono rahvusvahelise flöödivõistluse. Samal aastal pälvis ta noorte Euroopa kunstiauhinna Pro Europa Sihtasutuselt, mis on varasemalt tunnustanud selliseid artiste nagu Anne-Sophie Mutter ja Julia Fischer. 2012. aastal sai ta New Yorgis asuva Salon de Virtuosi Sihtasutuse karjääriauhinna. Noémi valiti kolme korra Annie Fischeri stipendiaadiks Budapesti Filharmoonia Seltsi poolt ning tema õpinguid toetasid Klassikaliste Talentide programm ja Yehudi Menuhin Live Music Now Sihtasutused Viinis ja Münchenis.
Győri Noémi on esinenud soolisti ja kammermuusikuna 28 riigi festivalidel, sealhulgas Amsterdam Grachtenfestivalil, Brüsseli Midis-Minimes festivalil, Soome Kuhmo Kammermuusika festivalil, Budapesti Kevadfestivalil, CAFe Budapest kaasaegse kunsti festivalil ja mitmetel teistel rahvusvahelistel üritustel. Ta on soleerinud järgmiste orkestrite ees: Luxembourg Academy Chamber Orchestra, Orchestre Dijon Bourgogne, Nemzeti Filharmoonikud, Grazioso Kammerorkester, Nottingham Philharmonic Orchestra jt. Lisaks on ta mänginud külalisena BBC Filharmoonikutegs ning Viini Filharmoonikutes ning Viini Rahvusooperi lavastustes.
Alates 2012. aastast on Noémi olnud Royal Northern College of Music (RNCM) õppejõud, kus ta juhib alates 2011. aastast noorte talentide osakonda ning nimetati 2012. aastal RNCM-i rahvusvaheliseks saadikuks, mis annab talle võimaluse esineda ja viia läbi meistrikursuseid maailmas. Ta on juhendanud noori flötiste mitmetes tuntud muusikainstitutsioonides Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas ning on oma töös rõhutanud ka ungari muusika tutvustamist ja populariseerimist.
Noémi on pälvinud Artisjuse muusikafondi auhinna aastatel 2006 ja 2009 ning on olnud Ungari olulise kaasaegse muusika festivali IKZE üks asutajaid ning kunstiline juht aastatel 2004‒2009. Tema esimene sooloplaat ilmus 2011, teine 2016 ning 2017. aastast alates on ilmunud ka tema ja kitarrist Koltai Kataliini koostööna föödi- ja kitarriduo CD-d.
Noémi lõpetas 2007. aastal cum laude Ferenc Liszti Muusikaülikooli ja sooritas magistriõpingud Viini ning Müncheni muusikakõrgkoolides. Tema õpinguid on toetanud mitmed tuntud õpetajad ja ta on osalenud paljudel meistrikursustel ning Erasmus-vahetustel. Ta mängib Miyazawa flööti ja on Philip Loubseri Sihtasutuse toetatud kunstnik.
Maksim Štšura on Eesti pianist, helilooja ja muusikateadlane. Ta on omandanud bakalaureusekraadi cum laude Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof. Ivari Ilja klaveriklassis ning magistrikraadi ja artisti diplomi Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis (Royal College of Music) prof. Gordon Fergus-Thompsoni klaveriklassis. Aastal 2020. kaitses Maksim RCM’is doktoritööd teemal „Translating Twenty-First-Century Orchestral Scores for the Piano: Transcription, Reduction and Performability“. Alates 2020. aasta septembrist töötab Maksim kammermuusika, klaveri ja muusikaajaloo lektorina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Aastatel 2022–23 oli ta Kultuuriministeeriumi rahastatud projekti "Mart Saare klaveriprelüüdide performatiivne tervikkäsitlus" vastutav täitja.
Maksim on esinenud Eestis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias, Hollandis, Mehhikos ning paljudes Suurbritannia kontserdisaalides. Ta on teinud solistina koostööd orkestritega nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Rahvusooperi Sümfooniaorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester, Narva Linnaorkester, jt ning teinud koostööd dirigentidega nagu Vello Pähn, Nikolai Aleksejev, Paul Mägi, Jüri Alperten, Aleksandr Titov, Anatoli Štšura, Mihhail Gerts ja Risto Joost. Ta on esinenud mitmetel festivalidel, näiteks Deal, St Magnus ja Brighton Festival Inglismaal, Järvi festival Pärnus, Rahvusvaheline Mravinski-nimeline Muusikafestival Narvas ning “KLAVER”, “Virmalised”, “Beethoven–250” ja Eesti Muusika Nädal Tallinnas.
Maksim on pälvinud tunnustust paljudel konkurssidel, sh I preemia Rahvusvahelisel Chopini-nimelisel noorte pianistide konkursil Narvas (2000) ja I preemia VII Eesti pianistide konkursil (2008). Samuti on ta 2013. aasta Suurbritannia Kolledživahelise Beethoveni konkursi võitja. 2021. aastal pälvis Maksim Eesti Kultuurkapitali aastapreemia kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse eest solisti ja kammermuusikuna.
Aastal 2012 moodustatud Foyle–Štšura Duo võitis 2015. aastal Salieri–Zinetti rahvusvahelise kammermuusika konkursi ja Euroopa Beethoveni Klaverühingu duode konkursi. Muusikud on esinenud kuulsates saalides, nagu Concertgebouw Amsterdamis ja Wigmore Hall Londonis, samuti Cervantino festivalil Mehhikos ning New Yorgi kammermuusika festivalil. 2018–19 hooajal ilmusid duo debüütplaadid: The Great War Centenary Hollandi plaadifirma Challenge Records’i jaoks ning Penderecki and Lutosławski viiuli ja klaveri koguteosed Suurbritannia plaadifirma Delphian Records’i jaoks. 2020.–2022. hooajal ilmusid duolt kolm plaati Challenge Records’i jaoks lindistatud Beethoveni viiulisonaatide tsüklist. Lindistused on saanud kriitikute heakskiidu sellistes väljaannetes nagu BBC Music Magazine, Gramophone ja Muusika.
Lossimuusika on pühapäevaste kontsertide sari, mille eesmärk on pakkuda kõrgetasemelist klassikalist muusikat ainulaadse akustikaga Kadrioru lossi barokses peasaalis.
Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.
Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu
Korraldajad: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga
Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvusringhääling, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, UNESCO Muusikalinn Tallinn, Kultuurikõla, Pointprint
Täname:
Visit Estonia, Visit Tallinn, Õhtuleht
Korraldaja jätab endale õiguse teha kontserdi kavas muudatusi
Palume kontserdi ajal mitte pildistada ja filmida
Ürituse ajakava/line-up
Seotud valikud
Viimased 22 piletit
Viimased 20 piletit
