Looduse ja kunsti sümfoonia • Lossimuusika

Leevi Madetoja (1887-1947)
Sonatiin viiulile ja klaverile op 19

   Allegro molto moderato 

   Lento moderato 

   Finale (perpeetum mobile) 

Kaks pala viiulile ja klaverile op 3 

Ballaad

Scherzo 

Jean Sibelius (1865-1957)
Valse Triste klaverile op 44 nr 1 
Romanss op 78 no 2 

Rondino op 81 no 2

Mazurka op 81 no 1

Novellette op 102 no 1

Humoresque op 87 no 1 

Heino Kaski (1885-1957)
Öö mere rannal (Nacht am Seestrand) klaverile op 34 nr 1

Armas Järnefelt (1869-1958)
Berceuse 

Kontsert on osa Kadrioru kunstimuuseumi uue näituse "Looduse ja kunsti sümfoonia. Serlachiuse kunstikogu"  publikuprogrammist. Väljapanek tutvustab esmakordselt Eestis Gösta Serlachiuse kunstifondi kogu. Suurtööstur Gösta Serlachiuse rajatud kollektsiooni tuumiku moodustab Soome kunsti kuldaja ehk 19. sajandi lõpu kuni 20. sajandi alguse kunst, kus on kesksel kohal Akseli Gallen-Kallela looming. Samuti on esindatud ajalooliselt kollektsiooni kuulunud Lääne-Euroopa vanad meistrid ning (Soome) nüüdisaegne kunst, mille kogumine on fondi missioon tänapäeval.

Leevi Madetoja (1887-1947) oli soome helilooja, dirigent ja muusikaõpetaja. Ta õppis 1906-1910 HelsingI Muusikainstituudis Armas Järnefelti, Erik Furuhjelmi ja Jean Sibeliuse juhendamisel. Hiljem töötas dirigendina Viiburis. Madetoja loomingu tuumaks on kolm sümfooniat (1916, 1918 ja 1926). Madetoja pärandi keskmes on „Pohjalaisia“ („Pohjalaiset“, 1923), mis pärast edukat esiettekannet 1924. aastal kuulutati Soome „rahvusooperiks“ ja on tänapäevalgi riigi ooperirepertuaari alustala. Teiste tähelepanuväärsete teoste hulka kuuluvad keelpillidele mõeldud eleegia (1909); kolmeosaline süit klaverile „Kuoleman puutarha“ („Surma aed“, 1918–21); jaapanipärane ballett-pantomiim „Okon Fuoko“ (1927); ja teine ​​ooper „Juha“ (1935). Madetoja neljas sümfoonia, mis väidetavalt kadus 1938. aastal Pariisi raudteejaamas, ei realiseerunud kunagi. Madetoja heliloomingus lisandub soome rahvuslikule mõtlikule stiilile prantsuspärane kõla läbipaistvus ja peenus. Ta on Jean Sibeliuse järgses soome klassikalises muusikas silmapaistvaim hilisromantik.

Rootsi juurtega soome helilooja Jean Sibelius (1865-1957) oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse muusikamaailma üks oluisemaid nimesid, kelle teostel on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujunemisel. Mütoloogiline eepos Kalevala sai tema inspiratsiooniallikaks ja romantilise isamaalisuse tõukejõuks. Sibelius õppis algul õigusteadust, kuid pühendus peagi täielikult muusikale. Ta soovis saada viiuldajaks, kuid ei olnud rahul oma mängutehniliste oskustega. 20. eluaastate keskel lahkus ta kodumaalt, et jätkata õpinguid Berliinis ja Viinis Robert Fuchsi ning Karl Goldmarki juures. Koju naastes tekitas tema esimese suuremahulise orkestriteose „Kullervo sümfoonia“ (1892) ettekanne omajagu sensatsiooni. See ja järgnenud „Saaga“ (1892) tegid temast Soome juhtiva helilooja. 1897. aastal, juba enne tema 1. sümfoonia e-moll (1899) ilmumist, määras Soome senat Sibeliusele eluaegse stipendiumi. Sibeliuse loomingu tuumaks on tema seitse sümfooniat. Hästi on tuntud sümfooniline poeem "Finlandia", orkestripala "Kurb valss" ("Valse triste") näidendist "Kuolema", viiulikontsert ja süit "Karelia". Sibelius komponeeris kuni 1920. aastate keskpaigani. Hiljem tundis ta küll elavat huvi muusika arengu vastu, kuid uute moevooludega kaasa ei läinud.

Heino Kaski (1885–1957) sündis Pielisjärvis kantori peres. Ta õppis Helsingi kantori-organistikoolis ning astus seejärel Filharmoonia Orkestrikooli, kus jätkas viiuliõpinguid. Teda juhendas ka teooria ja kompositsiooni osas Erkki Melartin. 1911. aastal sai ta Jean Sibeliuse soovitusel toetuse, mis võimaldas tal neli aastat Berliinis Paul Juoni käe all õppida. 1914. aastal naasis Heino Kaski Soome ja alustas Selim Palmgreni juhendamisel oma h-moll sümfoonia komponeerimist, mille esmaesitus toimus 2. oktoobril 1919. Samal aastal reisis Kaski uuesti Berliini, seekord Otto Taubmanni käe all õppima, ning hiljem õppis ta ka Itaalias ja Prantsusmaal. Kaski on tuntud eelkõige oma üle saja klaveripala ja laulude poolest, mis näitavad üles loomupärast meloodiaannet. Kirjastus Fennica Gehrman on avaldanud nii tema klaveripalasid kui ka soololaule. Paljud Kaski kompositsioonid on orkestreeritud. Kaski oli üks neist Soome heliloojatest, kes tulid pärast Sibeliust ja jäid suuresti tema varju. Ta suri 1957. aastal, päev enne Sibeliuse lahkumist.

 Soome-rootsi helilooja dirigent ja pianist Armas Järnefelt sündis 1869 Viiburis ja suri 1958 Stockholmis Rootsis. Ta õppis Helsingis Ferruccio Busoni ja Pariisis Jules Massenet' käe all. Nii Järnefeltil kui ka Busonil oli lähedane suhe Jean Sibeliusega, kes oli abielus Järnefelti õe Ainoga. 1905. aastast töötas Järnefelt Rootsi Kuninglikus Ooperis Stockholmis, alustades repetiitorina (sai Rootsi kodakondsus 1909. aastal); dirigendina 1911–1923 ja peadirigendina 1923–1933. Aastatel 1932–1936 oli Järnefelt Soome Rahvusooperi kunstiline juht ja dirigent, esitas muuhulgas Wagneri teoseid. Ta oli Helsingi Filharmooniaorkestri peadirigent aastatel 1942–1943 ja tegutses 1938–1946 Rootsi Kuninglikku Ooperisse peadirigendina.