Tantsumaja: Pas de Grammofon • Tantsumaja Viljandis
Eesti rahvatantsudeks saanud muusika sajandivanustel grammofonisalvestustel.
Vanemal ajal tantsiti kandle ja torupilli järele. Nüüd tantsitakse viiuli ja grammofoni järele. (EKM ERA II 143, 243/4 (7), Katri Pihl Rõuge khk. (1936))
20. sajandi esimene veerand oli murranguline ajajärk, endiste külatantsude kõrval said tuntuks balli- ja seltskonnatantsud, mida õpetati tantsukursustel üle Eesti. Pas d'Espagne, Pas de Quatre, Pas des patineurs, Picador, Kitajanka, Two-step, Aisha, Subbota... Ülimodernsed, koreograafilisi väljakutseid esitavad tantsud said nii talu- kui ka linnarahva jaoks iga peo lahutamatuks osaks. Läks ainult veidi aega ning nendest võõramaistest jalakeerutustest said eesti rahvatantsud, mille endised nimed ja autoridki unustati. Koreograafiastki jäeti alles vaid see, mis eestlase meelele ning jalgadele mugav ja sobilik. Muusika kohandati Eesti pillidele ja kõrvale.
Kas on aga võimalik teha ajarännak rohkem kui sadakond aastat tagasi ning tantsida kõigile tuntud uuemaid rahvatantse just nii nagu tegid seda meie vana-vana-vana-vanavanemad? Siis kui kõik see muusika oli veel värske ja uus. Siis, kui uute tantsude helid polnud veel pillidesse jõudnud ning külamajas ja õunapuuaias üürgas tantsuviise tagasihoidlik grammofon. Proovime järele.
Lauri Õunapuu - salvestised, saatesõnad ja miksimine.
