Jõulukontsert - Kaarli kiriku Walcker orel 100
Laupäev, 16. detsember 2023 kell 17 Kaarli kirik, Tallinn
Aigars Reinis - orel (Riia toomkriku peaorganist, Läti)
Piret Aidulo - orel (Kaarli kiriku peaorganist)
Kristel Pärtna - sopran (Rahvusooper Estonia)
Aare Tammesalu - tšello
Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja
Kava:
Johann Sebastian Bach (1685-1750)
Toccata ja fuuga orelile d-moll, BWV 565
Artur Kapp (1878-1952)
Prelüüd tšellole ja orelile (1918)
Tõnis Kaumann (s. 1971)
Orelimissa (2023, esiettekanne)
Kyrie
Gloria
Sanctus
Agnus Dei
Ite, missa est
Rudolf Tobias (1873-1918)
„Trotz alledem“ („Hoolimata kõigest“) meekoorile ja orelile (1910)
Charles Gounod (1818-1893)
„Repentir” sopranile ja orelile CG 434 (1893)
Giovanni Bonato (s. 1961)
„Signum magnum” („Suur tunnustäht”, 2005) meeskoorile ja tšellole
Sõnad: Ilm. 12:1, ps. 44.10 ja William Blake
Alfrēds Kalniņš (1879-1951)
„Fantaasia“ orelile (1901)
Max Reger (1873-1916)
„Maria hällilaul“ sopranile ja orelile op 76 nr 52
Andris Dzenītis (s. 1978)
„Hiline roos“ orelile (2020)
Michael Praetorius (1571-1621) / Jan Sandstrom (s. 1954)
„Üks roosike on tõusnud“ meeskoorile
Adolphe Adam (1803-1856)
„Oo jõuluöö“ sopranile, orelile ja meeskoorile
John Francis Wade (1711-1786)
„Adeste fideles" sopranile, tšellole, kahele orelile ja meeskoorile
100 aastat tagasi, 16. detsembril 1923.a. pühitseti Kaarli kirikus uus orel, mille ehitas Walcker & Cie Ludwigsburgist Württembergis. Kaarli kirikut nähti Eesti peakirikuna, sest toomkirik oli veel rüütelkonna käes ning uus orelgi taheti tellida sellele vastav, suurim Eestis. Instrument võeti vastu peaministri tasemel ja pidi toonitama eestlaste uut positsiooni noores vabariigis. See, noore Eesti Vabariigi esimene esinduslik uus orel, pidi avaldama tugevat mõju kogu riigi muusikakultuurile. Instrument pidi seetõttu olema eriti suur, kõlavärvikas ja kunstiliselt parimal tasemel. Tõesti, oma 84 registriga ja 5200 vilega ületas see orel ka auväärset orelit toomkirikus ja tänaseni on Tallinna Kaarli kiriku Walcker-orel suurim orel Eestis ning kolmas Balti riikides.
Walcker-orel on arhitekt Otto Pius Hippiuse kavandite järgi aastatel 1862-1870 ehitatud Tallinna Kaarli kirikus juba teine instrument, vahetades välja Gustav Normanni poolt 1870. a valmistatud ja 1884. a suurendatud oreli. Walckeri orelitehas oli endale Baltikumis paljude uute orelitega nime teinud. Legendaarse kuulsuse saavutas firma igatahes 1883/84, kui Riia toomkirikule valmis 124 registriga orel, mis on tänaseni Balti riikides suurim ning vaimustab tuhandeid kuulajaid oma võimsuse ja eriliste tämbritega. Organist Mihkel Lüdig, kes oli 1919. a asutatud Tallinna Konservatooriumi esimene direktor, oli ka ise aktiivselt Kaarli oreli projekteerimise ja ehitamise juures. Oreli pühitsemisel 1923. aastal musitseerisid Lüdigi kõrval ka Artur Kapp ja Läti tuntud orelivirtuoos ja helilooja Alfreds Kalninš.
Tuntud Saksamaa oreliekspert ja organist Martin Rost on kirjutanud: suurtest Walcker-orelitest omab oopus 2011 Tallinna Kaarli kirikus tänapäeval erilist positsiooni. Maailmas ei ole teist terviklikult püsinud Walcker-orelit sellest perioodist. See instrument on peale Hamburgi Püha Miikaeli ja Dortmundi Püha Reinoldi kiriku oreli kaotust suurim säilinu, milles on realiseeritud von Ruppi ja Schweitzeri initsieeritud Elsassi orelireformi põhimõtteid. See fakt ise kindlustab Tallinna Kaarli kiriku orelile tähtsa koha Euroopa väärtuslikemate ajalooliste orelite hulgas. Elsassi orelireform toetus sünteesile saksa romantilisest orelist, klassikalise ja prantsuse sümfoonilise oreli elementidega – valikuliselt suurem keelregistrite osakaal eelkõige paisutusvärkides ja suurem diferentseering mikstuurregistrite osas.
Tänaseks on orel eeskujulikult renoveeritud Mäeväli Orelitöökoda OÜ poolt ja kahel korral intoneeritud nimeka saksa oreliintoneerija Martin Ullmanni poolt, kes sai ka Walckeri orelil mängida ja ütles, et tal tuleb lausa kananahk seda pilli kuulates peale, sest Kaarli kirku orel on nii eriline ja eristub Talllinnas teistest pillidest. Orelil on kontsentreeritud kõla, mis on hästi jälgitav ja näiteks isegi Saksamaal ei ole sellist pilli lihtne leida.
Oma uues seisukorras pakub Kaarli kiriku orel sügavat muljet avaldava naudingu. Võimas orel täidab hiiglasliku ruumi lopsaka, noobli üldkõlaga, mõjumata seejuures rõhuvalt. Kõlavärvirikkus on peaaegu ammendamatu. Dünaamiline paindlikkus on tänu kahele rikkalikult sisustatud paisutusvärgile ja paisutusrullile ületamatu. Elsassi reformi järgselt koostatud dispositsioon võimaldab esitada suurt osa orelirepertuaarist, ka barokkmuusika ei sule ennast selle instrumendi ees. Mängupult on ülevaatlikult kujundatud, omades targalt kavandatud mänguabisid läbimõeldud süsteemis. Kõigi kolme manuaali pneumaatilise mängumehhanismi mehaaniline juhtimine on lausa geniaalne ja tulevikku vaatav. Igas detailis parimal tasemel käsitöö asetab selle pilli oma aega kahe maailmasõja vahel. Kõlaline suursugusus vastab oreli läbinisti klassikaliselt mõjuvale tammepuust ümbriskapile, mis eristub oma ajastu vabaltseisvate prospektide kõrval silmapaistvalt. (M. Rost)
Tänases vabas Eestis meenutab see pill meile, millised julged valikud tegid meie eelkäijad noores Eesti Vabariigis. Rahalised vahendid oli väga napid, kuid kogukonnal jätkus usku ning visadust. Nende pärand on püsinud tänaseni ja rõõmustab ning liigutab meid, toetades meie tegusid praegusel raskel ajal ja lootuses paremale homsele.
Aigars Reinis on alates 2019. aastast Riia toomkiriku muusikajuht ja peaorganist. Ta on olnud Riia Püha Gertrudi kiriku kauaaegne organist ning Läti Raadio koori, kammerkoori Ave Sol ja vokaalansambli Schola cantorum Riga liige. 2019. aastal võitis ta Läti suure muusikaauhinna.
Reinis alustas muusikaõpinguid Jelgavas ja omandas orelimängu bakalaureuse- ja magistrikraadi Jāzeps Vītolsi Läti Muusikaakadeemias Tālivaldis Deksnise klassis. Ta on täiendanud end Ludger Lohmanni ja Hans-Ola Ericssoni juures ning Uppsalas rahvusvahelises oreliakadeemias. Aigars Reinis on pälvinud mitmeid auhindu rahvusvahelistel konkurssidel ja esinenud kontsertidega üle Euroopa.
Piret Aidulo on aktiivne kontsertorganist, kammermuusik ja koorijuht. Ta on osalenud korduvalt erinevatel Eesti orelifestivalidel, samuti Visby orelinädalal, festivalidel Istanbulis, Ateenas, Jaltas, Maltal, Stockholmis, Riias ning Kokkola Orelisafaril ning mänginud kaasa paljudes salvestusprojektides. Ta on koostööd teinud nimekate instrumentaal- ja vokaalsolistidega: A. Anger, J, Ryhänen, I. Vau, H. Veskus, M. Veretenina, A. Saal, K. Pärtna, A. Ausmaa, T. Bubert, A. Tammesalu, N. Murdvee jpt ning on mänginud palju kaasa orkestrite koosseisus ja olnud kooride saatja suurvormide ettekannetel.
P. Aidulo on kauaaegne Kaarli kiriku organist-koorijuht ja alates 2013. a. ka osa-ajaga organist Tallinna toomkirikus. Ta on korraldanud kontserte, avaldanud artikleid, olnud EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees (1996-2010) ja Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige. Ta juhatab koore Kaarli kirikus ning on nendega edukalt osa võtnud mitmetest rahvusvahelistest festivalidest ja konkurssidest. 2023.a. pälvis EELK Teeneteristi.
Kristel Pärtna alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Tõnu Klomanni klaveriklassis. Aastal 2000 õppis ta laulmist Urve Tautsi juures Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ettevalmistuskursustel ning jätkas lauluõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Rostislav Gurjevi lauluklassis, omandades magistrikraadi 2011. aastal. Aastatel 2009–2010 õppis Kristel Pärtna Erasmus vahetusprogrammi raames Sibeliuse Akadeemias Anssi Hirvoneni juhendamisel.
Aastatel 2010–2012 kuulus Kristel Pärtna Rahvusooper Estonia juures tegutsenud noori lauljaid ettevalmistava Estonia Ooperiakadeemia koosseisu. Aastal 2012 õppis Kristel Pärtna Pille Lille Muusikute Fondi Noorte Talentide programmi raames Itaalias Martina Francas Rodolfo Celletti nimelises Belcanto Akadeemias õpetajate Sherman Lowe’i ja Stefania Bonfadelli juhendamisel. Akadeemia raames osales ta ooperifestivalil „Festival della Valle d'Itria“. Lisaks on ta osalenud Eva Märtsoni, Sonia Prina, Roberta Mameli, Wilma Vernocchi, Kaludi Kaludovi jt. meistrikursustel.
Alates 2012. aasta sügisest on Kristel Pärtna Rahvusooper Estonia solist. Tema ooperirollide hulka kuuluvad Norina (Gaetano Donizetti „Don Pasquale“), Marfa (Nikolai Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“), Gilda (Giuseppe Verdi „Rigoletto“), Christel (Carl Zelleri „Linnukaupleja“), Adina (Donizetti „Armujook“), Armida (Georg Friedrich Händeli „Rinaldo“), Kleopatra (Händeli „Julius Caesar“), Leonora (Paul Hindemithi „Pikk jõulueine“), Proua Hõbekurk (Wolfgang Amadeus Mozarti „Teatridirektor“), Mercédès (George Bizet’ „Carmen“), Violetta (Verdi „Traviata“), Susanna (Mozarti „Figaro pulm“), Lagle (Rasmus Puuri „Pilvede värvid“), Oscar (Verdi „Maskiball“) ning I lilleneiu (Richard Wagneri „Parsifal“). Samuti on ta üles astunud mitmes kontsertettekandes, sh Zdenkana (Richard Straussi „Arabella“), Modistina (Straussi „Roosikavaler“) ja Clotildena (Vincenzo Bellini „Norma“).
2013. aastal andis Rahvusooper Estonia külalisetendusi Valgeve Suures Teatris, kus Pärtna tegi kaasa Violettana Verdi ooperis „Traviata“. Lisaks on ta laulnud külalissolistina Soome Rahvusooperis Papagena rolli Mozarti „Võluflöödis“.
2010. aastal osales ta Savonlinna ooperifestivalil Soomes Wagneri „Lohengrinis“ Paažina. Samuti on Kristel Pärtna astunud üles Vanemuise Teatris Esimese poisina (Mozarti „Võluflööt“) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio lavastustes Armindana (Wolfgang Amadeus Mozarti „Armastuse pärast aednikuneiu“), Mari häälena (Age Hirve „Tuleloitsija“) ja Esimese poisina (Mozarti „Võluflööt“).
Lisaks ooperitele on Kristel Pärtna esinenud sopranisolistina Felix Mendelssohni oratooriumis „Elias“ (Pärnu Linnaorkester, dirigent Markus Teutchbein, 2015), Leonard Bernsteini Missas (Birgitta Festival 2014, dirigent Māris Sirmais) ja Ludwig van Beethoveni Sümfoonias nr 9 (dirigent Mihhail Gerts, 2013) ning andnud kammermuusikakontserte Eestis ja Moskvas (Georg Otsa 95. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu, 2015). Ta on teinud koostööd pianistidega Mihkel Poll, Martti Raide, Ralf Taal, Ivo Sillamaa, Tarmo Eespere, Riina Pikani ja Jaanika Rand-Sirp.
Kristel Pärtna on olnud Mati Palmi fondi stipendiaat (2010), ta on pälvinud Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia „Noor Laulja“ (2012), Harjumaa teatripreemia (2017) ning RO Estonia kuldsponsor SEB Panga publikupreemia (2020).
Tšellist Aare Tammesalu tegutseb solisti ja kammermuusikuna, esitades nii klassikalist repertuaari kui ka nüüdismuusikat. Lisaks on ta aktiivne kontserdikorraldaja.
Tammesalu õppis tšellomängu Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri klassis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Ivo Juuli ning prof Toomas Velmeti juures. Tammesalu on Vabariiklikul keelpillimängijate konkursi (1987) laureaat ja J. S. Bachi teose pärima esituse eripreemia võitja. Hiljem täiendas ta end EMTA magistrantuuris prof P. Paemurru juhendamisel. Oma pillimänguoskusi on ta lihvinud eratundides Moskvas prof. Mihhail Homitseri juures ja osalenud prof Martin Osterdagi meistrikursustel.
Tammesalu on osalenud pea kõikidel Eesti muusikafestivalidel ning üles astunud rahvusvahelise mainega festivalidel Euroopas, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja Lähis-Idas. Ta on soleerinud ERSO, RO Estonia Sümfooniaorkestri, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome) ja Moskva Konservatooriumi segakoori (Venemaa) ja Eesti Rahvusmeeskoori ees. Ta on osalendu mitmete muusikakollektiivide töös (Reval Ensemble, Tobiase Keelpillikvartett, Resonabilis). Aare Tammesalu on olnud paljude heliloojate teoste esmaesitajaks. 2010 ilmus koostöös ERESega heliplaat “Tšello ja orel”, millel kõlab eesti heliloojate tšellomuusikat läbi aegade. 2008. aastal tegi Aare Tammesalu tummfilmi “Noored kotkad” (1927, režissöör T. Luts) taasesituse muusikalise kujunduse ja osales ETV mängufilmi “Pimedad aknad” heliriba taastamisel ning muusika uuestisalvestamisel (helilooja E. Tamberg).
Aare Tammesalu on töötanud muusikaprodutsendina Eesti Kontserdis ja Pärnu Filharmoonias. Ta on 1995. aastast Saaremaal toimuva Mustjala festivali ja Kadrioru Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht.
Tammesalu tegevust on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu aastapreemia, Eesti Teatriliidu eripreemia ja Hendrik Krummi nimelise kultuuripreemiaga. 2023. aasta veebruaris tunnustas Saaremaa vald Aare Tammesalu auhinnaga „Aaasta tegu 2022“ Mustjala festivali korraldamise eest.
Eesti Rahvusmeeskoor on üks tuntumaid ja mainekamaid meeskoore maailmas. Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks. Järgnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspars Putniņš jt. Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.
Rahvusmeeskoori repertuaar ulatub gregoriaani laulust 21. sajandi muusikani. Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed, nagu Dmitri Šostakovitš, Otar Taktakišvili, Gavin Bryars ja Giovanni Bonato. Pidevalt Eesti Rahvusringhäälingule salvestav koor on teinud koostööd ka firmadega Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia, Alba Records, GB Records, Virgin Classics, Aurora Ondine, Toccata Classics ja SOOND.
2004. aastal võideti koorimuusika kategoorias Eesti esimese Grammy Sibeliuse kantaatide salvestise eest firmale Virgin Classics, kaastegevad tütarlastekoor Ellerhein, ERSO ja dirigent Paavo Järvi. Viimasel kaheksal aastal on kooril valminud seitse CD-plaati, millest esimene Galina Grigorjeva autoriplaat „In paradisum“ pälvis 2015. aastal Eesti muusikaauhindade galal parima klassikaalbumi tiitli. 2016. aastal ilmus Aurora kaubamärgiga plaat „Te lucis ante terminum“ norra helilooja Henrik Ødegaardi loominguga. Sony märgiga on 2018. aasta album Šostakovitši 13. sümfooniaga, kaastegevad Dresdeni Filharmoonikud ja dirigent Michael Sanderling. Ondine välja antud albumil kõlab Sibeliuse „Kullervo“, kaastegev Soome Raadio sümfooniaorkester ja dirigent Hannu Lintu. Rahvusmeeskoori plaadil „REGIRAM“ kõlavad koori ning ansamblikoosseisu Celia Roose, Tuule Kann ja Robert Jürjendal esituses regilaulude seaded.
Plaadifirma Toccata Classics üllitas 2023. aasta märtsis helikandja „Galina Grigorjeva muusikat meeskoorile“, mida esitavad Eesti Rahvusmeeskoor, tšellist Theodor Sink ja dirigent Mikk Üleoja. Mais andis SOOND välja albumi „Baltic Contrasts“, kus kõlab Baltimaade heliloojate Pēteris Vasksi, Justė Janulytė ja Erkki-Sven Tüüri looming.
Septembri teises pooles viibis koor kontserditurneel Saksamaal, kus osales Šostakovitši 13. sümfoonia ettekannetel, lavapartnereiks bass Alexander
Vinogradov, SWR sümfooniaorkester, dirigent Teodor Currentzis. Kontserdid toimusid Stuttgarti Liederhalle Beethoveni saalis, Freiburgi kontserdi-majas, Mannheimi Rosengartenis ja Hamburgi Elbphilharmonie suures saalis.
2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest.
Mikk Üleoja on lõpetanud 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia prof Ants Üleoja dirigeerimisklassis ja kaitsnud samas 2004. aastal muusikamagistrikraadi (juhendaja prof Toomas Siitan). Ta on laulnud Maailma Noortekooris (1989–1992), Eesti Rahvusmeeskooris (1994–1996), Eesti Filharmoonia Kammerkooris (1996–2000) ja gregooriuse laulu ansamblis Vox Clamantis (1998–2011).
Kontseri korraldajad: EELK Tallinna Toompea Kaarli kogudus, MTÜ Loovüksus
Toetajad:
Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, UNESCO muusikalinn Tallinn, Eesti Autorite Ühing
Täname: Piletikeskus, trükikoda Serireklaam