CPPM avatud tund: Sasha Pepelyaev (RUS) • CPPM OPEN CLASS

SASHA PEPELYAEV

Sasha Pepelyaev on lavastaja ja koreograaf. Oma esimesed teatrisammud tegi ta keskkooli draamaringis. Moskva ülikoolis keemiat õppides alustas ta pantomiimi õppimist ja veetis kogu oma vaba aja stuudios – õppides, improviseerides, esinedes ja lavastades. Pärast ülikooli lõpetamist jätkas ta teatrikarjääri Taganka teatris ja ühes Moskva kontserdiagentuuris miim-solistina. 1984. aastal sai temast Moskva Riikliku Ülikooli miimikastuudio kunstiline juht. Stuudiost sai 1987. aastal, perestroika alguses, üks esimesi iseseisvaid teatristuudioid Moskvas. Nimeks võtsid nad endale “vaene yorick”. Stuudiotöö kõrvalt astus Sasha Riiklikku Teatrikunstiinstituuti, kus õppis neli aastat. 1990. aastal, pärast “vaese yoriku” sulgemist, töötas ta lavastaja ja koreograafina tsirkuses, televisioonis ning draamateatrites Moskvas ja välismaal. Sel perioodil tutvus ta ka Lääne-Euroopaga, osales Amsterdamis erinevates tantsutundides ja tegi kaasa tantsuprojektides. 1994. aastal alustas ta Moskvas projektiga "Kineetiline teater", mille tulemusel loodi ja esitati rida eksperimentaalseid teoseid. Projektist kujunes intensiivne otsing, mis keskendus vene kaasaegse tantsu definitsioonile. Alates hooajast 1995/96 on paljud nende lavastused ühendanud postmodernseid vene tekste, kaasaegset tantsu ja traditsioonilist vene dramaatilist stiili. 

Töötuba Kolmas silm 

Töötuba keskendub visuaal-füüsilise soorituse struktuuri ülesehitamisele ja selleks kasutatavatele vahenditele. See hõlmab esialgset kontseptsiooni, ligikaudset teostust, kontrollimist, modifikatsioone, nende ülesannete jaoks sobivate tööriistade analüüsi, mõjude otsimist, mõjutamise etappe ja kogu protsessi mustreid. 

Vaadeldakse "märgi" loomist visuaalse kommunikatsiooni võtmeelemendina ja "koodi" tähtsust homogeensete "märkide" kogumina, mis väljendavad soovitud sisu ja edastatavat väidet (või tähendust) ning positiivse stsenaariumi korral see kõik ka realiseeritakse. Objekte ja keskkondi kontrollitakse kui “koodi” ehituselemente. Osalejatele pakutakse improvisatsioonide teemasid, millest hiljem saab dramaatilise ülesehituse (“loo”) alus. Neid segavad ja transformeerivad koreograafilised mustrid, sealhulgas tantsu, akrobaatika, kontaktimprovisatsiooni jm elemendid. Töötoa põhiidee on varieerida loomiseks sobivate tööriistade ulatust ja rõhutada lavastuse visuaalset sisu. Tulemuslikkuse mudel on eesmärk, kuid mitte tingimata.