CPPM Manifestal'24: “omailma äärealal”. Britt Kõrsmaa + vestlus autoriga • CPPM Manifestal'24: “omailma äärealal”. Britt Kõrsmaa.

Lavastaja: Britt Kõrsmaa

Visuaalkunstnik: Mikk-Mait Kivi

Helikujundaja: Hendrik Kaljujärv

Lavastuskunstnik: Natali Mällo

Etendajad/kaasloojad: Maarja Tosin (Eesti), Markus Ian Monak (Eesti), Shion Yokoo (Jaapan/Eesti), Triin Kauber (Eesti)

Aitäh: Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia, Eesti Kultuurkapital, Jüri Nael, Giacomo Veronesi, CPPMi pere & külaliskunstnikud, Purje Vara OÜ, Marina Lattu, Eero Lattu, Anet Vallsalu

“omailma äärealal” on vastus lavastusele “puudu(tus): üks luigelaul”, mis ei ole kunagi toimunud. Briti diplomilavastus “puudu(tus): üks luigelaul” pidi esietenduma Pirita TOP-i tühjas basseinis. Lavastuse kirjeldusest võis lugeda:

Pirita TOP hotelli-ja spaakompleks on seisnud aastaid tühjana, oodates ehitustöid, millega teda asutakse uuendama. Lammutustöid alustatakse basseinist. Bassein on ajas tardunud, tühjana seistes on ta kaotanud oma funktsiooni, oma elu mõtte, ta ootab oma surma. Ta on piiripealses olekus, juba kõduneb, kuid veel eksisteerib oma praeguses olekus. See on üks pikk, välja veninud hüvastijätt. Lähenev hukatus on pannud tühja basseini absurdselt traagilisse, eksistentsialistlikku olukorda. “puudu(tu)s: üks luigelaul” on ärasaatmine, pühendus, itk, riitus, kutse, ilmajäetuses kümblemine, tühjuse kallistus.

Iroonilisel kombel on ruumi reaalne elukäik kehastanud Briti kunstilist kontseptsiooni. Olles jäetud talveks loodusjõudude valda, ei olnud ruum enam võimeline kevadel olema võõrustajaks lavastusprojektile. Üle olid võtnud tunduvalt pragmaatilisemad protsessid: kõdunemine, mürgise hallituse vohamine ning hoonestruktuuride ebastabiilseks ja lagunemisohtlikuks muutumine. “omailma äärealal” on Britt Kõrsmaa diplomilavastus 1.2, mille protsess on peegeldanud selle kunstilist sisu: lagunemine ja taasloomine, lein ja katarsis ning pidev muutuses ja voolus olemine. See on kohaspetsiifiline lavastus, mis uurib kaduvust, ajalikkust ja kulgu. See on keha-ja kohapõhine meditatiivne teekond, mis mõtiskleb aja kui paradoksi üle. Inimkehad astuvad kontakti voolava veega, uurides selle toimevõimet ja tajumuslikkust ning süüvivad sellesse koostoimesse. 

Lavastus “omailma äärealal” on dialoog kahe erineva koha, kahe seisundi, kahe maailma, kahe ajahetke ja lugematu arvu olendite vahel. Püsimatus ja pidev transformeerumine on kõige elus-ja olemasoleva pärisosa. Kuidas me kohaneme paikadega, mis on muutunud kasutuks, elamiskõlbmatuks, isegi ohtlikuks? Kuidas tuleme toime võimetusega kontrollida kulgu? Kuidas võtame vastu iseenda teisenemise?

Lavastus leiab aset Pirita jõe maastikukaitsealal Pirita-Kose piirkonnas. Kohtumispaiga täpsemad koordinaadid saadetakse e-kirjaga.